Tselluloosipumpasid saab peamiselt klassifitseerida vastavalt nendes edastatava tselluloosi kontsentratsioonile ja tiiviku struktuuri tüübile.
Tselluloosi kontsentratsiooni alusel võib tselluloosipumbad liigitada madala-konsistentsiga pumpadeks (kontsentratsioon C%), keskmise-konsistentsiga pumpadeks (7% väiksem või võrdne C%) ja suure-konsistentsiga pumpadeks (C suurem kui 16%).
Tööratta struktuuri põhjal saab madala-konsistentsiga pumbad jagada peamiselt avatud/pool{1}}avatud pumpadeks, ühe-kanaliga/kahe kanaliga-pumpadeks, keerispumpadeks ja spiraaltsentrifugaalpumpadeks.
Erinevatel tiivikustruktuuridel on erinevad jõudlusnäitajad: avatud/pool{0}}avatud pumbad, tagades samal ajal tiiviku-pumba kaane kliirensi, on hea mitte-ummistuse ja gaasi-kandevõimega, mille tulemuseks on kõrge kasutegur; Ühe-/kahe kanaliga -pumpadel on hea ummistumist mitte{5}}olev jõudlus ning need võivad transportida suuri osakesi ja pikki kiude, kuid nende gaasi-kandevõime on halb; pöörispumpadel on hea mitte-ummistusvõime ja hea gaasi-kandevõime, kuid nende kasutegur on madal ja need on materjale hävitavamad; Spiraalsed tsentrifugaalpumbad on suurepärase üldise jõudlusega, taluvad suuri osakesi, kahjustavad minimaalselt paberimassi, on mitte-purustavad, suure kasuteguri ja suure gaasi{10}}kandevõimega ning neid kasutatakse juba keskmise konsistentsiga tselluloosi transportimiseks.
